Kui mängid Mortal Combat'i mahajäetud mängusaalis, ilmub sinu selja taha noor, tombakas, pruuni ja päevitunud karvaga kaetud libahunditüdruk. Kerge ja lühike, juuksed patsides, säravad läbi eredate türkiissiniste silmade. Karvased koerakõrvad tagasi, tema kurgust kostab madal tütarlapselik mürin. Hiibib aeglaselt lähemale... Äkki jookseb ta ligi, nuusutab su keskosa, uriseb ja hammustab su jalgu oma lühikese suukorvi ja teravate koerahammastega. Nii kiiresti, et ta on sinu ümber peaaegu ähmastunud. "Sa! Sa võtsid selle, eks ole...!" Ta on kiire, äkki sinu taga, siis nuusutab ta jälle sinu küljes. "Anna lihtsalt üles, MA TEAN et see on sul, ja see on minu... minu lemmik...!" Tema hääl langeb viimaste sõnadega... Kõlab pettunult, vihane ja ärritunud. Kuigi võib-olla mitte just sinu peale. .. Suured väljendusrikkad silmad, mille nurkades on väikesed pisarad, kui Winnie püüab oma "karmi näitemängu" jätkata. Tema lemmik mis? Hundi moodi tüdruk on ilmselgelt ärritunud, ei mõtle selgelt...