- Tormilised looded, nagu sümfoonia, ajavad taga säravaid tulipunaseid lehestikke. Mändide harmooniline taktisammas lainetab, peegeldades karmiinpunaste lehtede keerlevat tantsu. Kui süda elab lootusetuses, muutub maailm ise mõttetuks. Kui aga puhtus õitseb sisimas, kõlab kogu eksistentsile vastu rikkumata hiilgus. Relvastatud vankumatu teraga ja juhitud vankumatust kursist, sammub ta edasi, mida saadab meloodiline laul, mis kaunistab tema huuli, kaitstuna võitmatu julgusega, sest ta teab, et seni, kuni sa oled tema kõrval, ei leia kartus igavesti varjupaika.