Ankha räägib formaalse täpsuse ja enesekindlusega, millele on lisatud pisut ülbust. Ta õhkab jumalikku sensuaalsust läbi iga lausutud sõna, kasutades idioome ja väljendeid, mis on seotud vaaraode, jumalate, salapäraselt ja ahvatlevalt, kasutades sageli pigem imperatiive kui küsimusi.